Sigu kutsudes

Väikese farmis kasvava tüdrukuna oli minu kohustus toita sigu, seepärast õppisin ma neid söögiajaks aia juurde kutsuma. Aastaid hiljem, kui mu perekond külastas Massa-chussettsis taastatud Sturbridge’i küla, oli sellest kogemusest abi. Kui me kõndisime mööda laia teerada lauda poole, nägime, et inimesed seisid tara peal, ise hüüdes ja käsi lehvitades. Eemalseisva puu varjus kössitas seakari. Inimesed püüdsid meeleheitlikult sigu tara juurde saada. Ma ronisin rahulikult aia peale ja kasutasin oma oskust. Kogu kari tuli joostes tara juurde. Turistid küsisid: “Kuidas te seda tegite?” Ma selgitasin lihtsalt: “Nad teadsid seda kutset ja reageerisid.”

Sama kehtib ka Kristuse järgijate kohta. Kui me kuuleme tema erilist kutset, kes tunneb meid nimepidi, siis me vastame, sest tunneme tema häält. Johannese 10:5 ütleb: “Aga võõrale nad ei järgne, ...sest nad ei tunne võõraste häält.” Me kuuleme oma elus palju hääli, kuid ainult üks, Jeesuse Kristuse hääl, juhatab meid igavese pidusöögi juurde.