Vesi janusele

Kui ma ühel kuumal, niiskel suveõhtul oma terrassil istusin, kuulsin ma, kuidas pakiauto meie tänavale pööras. Ma jälgisin, kuidas autojuht koputas mu naabri uksele. Mary tervitas teda naeratusega, võttis väikese paki vastu ja lausus siis: “Kas te sooviksite klaasi külma vett?” Autojuht võttis naise lahke pakkumise meelsasti vastu.

Kui see kristliku armastuse ja teenimise stseen mu silme ees lahti rullus, meenus mulle, kuidas Jeesus oli öelnud, et tema riigis hinnatakse inimesi nende halastustegude järgi, näiteks janusele juua andmine. Ta selgitas, et see oli nagu temale endale juua andmine. Kui auto minema sõitis, läksin ma naabri juurde ja tänasin Maryt tehtu eest. Mary ütles mulle: “Pärast seda, kui juht oli mind tänanud, lausus ta: ‘Jumal õnnistagu teid.’ Mina ütlesin talle, et ma usun Jeesusesse ja mees vastas, et tema samuti.”

See jutuajamine pani mind endalt küsima: “Kui palju selliseid võimalusi tuleb mu teele ja ma ei tee midagi nii lihtsat nagu pakkuda vett janusele töömehele?” Mary eeskuju meenutab mulle, et Kristuse järgijad peavad alati pakkuma seda vett, mis kustutab meie janu kui ka igavese elu vett, mida Jeesus annab janusele maailmale.