Armastuse jäljed
Lugege 2. korintlastele 5:16-21
Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. (Jaakobuse 1:17)
Meie linna tabas erakordne lumesadu. Õues jalutades märkasin paljude loomade jälgi, kelle olemasolust meie kandis polnud mul aimugi. Mulle meenus aeg, mil eluraskuste koorem tabas mind nagu lumetorm. Ootasin üksinda haigla ooteruumis uuringute tulemust ning sain teada oma ema ravimatust vähktõvest. Kui kirurg oli lahkunud, ilmus kusagilt välja üks minu kogudusekaaslane, kes oli tulnud mind toetama. Ma puhkesin nutma ja embasin teda. Sõbra kohalolu oli mulle sel hetkel väga oluline, kuid kui sageli olin sellist headust enesestmõistetavalt võtnud. Kas armastuse teod omandavad tähenduse alles siis, kui elu karmus need nähtavaks teeb – nagu sõnatud jäljed valgel lumel.
Kui oma tänasele päevale mõtlen, siis näen mitmeid tõendeid Jumala armastuse kohta – põsemusi abikaasalt, poja kirjutatud kaardike, sõbralik vestlus naabriga postkasti juures. Lumi sulab küll ära, aga meile jääb alati rõõm “armastuse jälgedest”, mida näeme oma elus päevast päeva.
Kui oma tänasele päevale mõtlen, siis näen mitmeid tõendeid Jumala armastuse kohta – põsemusi abikaasalt, poja kirjutatud kaardike, sõbralik vestlus naabriga postkasti juures. Lumi sulab küll ära, aga meile jääb alati rõõm “armastuse jälgedest”, mida näeme oma elus päevast päeva.
Shannon Hale (Missouri)