Palve
Lugege Filiplastele 4:4-9
Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. (Filiplastele 4:6)
Töötan haiglakaplanina ja minu tööks on anda vaimulikku
ja hingelist abi patsientidele ja nende peredele. Tavaliselt pakun
vestluse lõpul võimalust palvetamiseks, et viia Jumala ette meie
mured, lootused, vajadused ja rõõmud. On haigeid, kes ei soovi
pikalt vestelda, vaid ootavad üksnes palvet. Sellistel puhkudel
tunnen, et minu palve jääb üldsõnaliseks, sest ma ei tea inimese
tegelikke ootusi, hirme ja seda, keda või mida nad armastavad.
Jagasin neid kahtlusi oma ülevaatajaga, kes julgustas mind
leppima sellega, et meie sõnad jäävad alati puudulikuks. Isegi
siis, kui palvetaksin iga patsiendi eest hoolikalt valitud sõnadega,
ei suudaks ma iial väljendada lapse kaotanud vanemate valu,
lootusetu diagnoosi saanud inimese ehmatust või rõõmu
kordaläinud operatsiooni üle.
Ülevaataja julgustas mind: “Kasuta sõnu palvetamiseks, kuid
ära unusta, et ka kehakeel ja empaatia on osa palvest.” Vahest
pidas Paulus silmas just seda, kui
ta julgustas filiplasi palvetama.
Ühtviisi mõjusa palvena mõjub
juubeldav vaim, lohutav kaastunne
ja rahustav kohalolek.
Teresa Coda (Massachusetts, USA)