Vaikus
Lugege 1. Kuningate 19:9-18
Siis ta ütles: „Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!” Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin. (1. Kuningate 19:11-12)
Olen arheoloog, kelle ülesandeks on jälgida ehitustegevust
ajaloolistes asumites. Külastasin hiljuti südalinna lähedal
asuvat ehitusplatsi. Saabus lõunaaeg, masinad peatati ning
saabus vaikus. Olin harjunud pideva ehitusmüraga ning selle
puudumine oli kummaline.
Korraga püüdis mu kõrv
kinni kaugemalt kostva
liiklusmüra ja kirikukella
helina. Küsisin endalt: “Kui
mitmele põlvkonnale on see
kell löönud? Kui paljudele meenutanud Jumala kohalolu?”
Kellahelinat oli kuulda üksnes tänu vaikusele. Kärarikkas
maailmas vajame väga vaikust, et kuulda Eelija kombel Jumala
häält: “„Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!” Ja vaata,
Issand läks mööda…” (1Kn 19:11).
Kui meid haarab hirm, siis otsime vahel varjupaika. Kui me
aga vaikseks jääme, siis kuuleme Jumala julgustust ja kutset
uude teenistusse.
Stephen Smith (Texas, USA)