Pulmarüü

1994. aasta suvel kutsus üks sõber Ameerikast mind osalema tema pulmas Wichitas, Kansases. Ta palus mind olla üheks neljast isamehest, tema kõige lähedasemast sõbrast, kellel oli tseremoonial eriline roll. Sõber palus mul riietuse pärast mitte muretseda, kuna pidime saama ühesugused ülikonnad. Kui ma Ameerikasse jõudsin, viidi meid kõiki laenutusse, kus leiti sobiva suurusega frakid. Nii ei pidanud ma ise endale riietust otsima ega selga sobitama. Sobisin nüüd oma väärika välimusega täitma ülesannet, mille peig oli mulle pulmapäevaks andnud. Issand Jeesus teadis, et jüngrid ei suuda omast jõust igapäevaselt Issanda tahet täita. Nii oligi Jumal oma plaanides tõotanud saata Püha Vaimu, kes tegi nad võimeliseks tundma, tahtma ja täitma Jumala tahet. “... te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad ...” (Ap 1:8). Luuka järgi pidi jüngreid otsekui rüütatama Püha Vaimuga. Me ei pea selle riietuse pärast ise muretsema ega seda valmis tegema. Me võime usaldada oma elu Jumala kätesse, kes täidab meid Püha Vaimuga ja annab väe Peigmeest teenida.