Merikarbid

Korjan vahel rannalt merikarpe, kuid võtan tavaliselt kaasa vaid selliseid, mis on täiesti terved. Ma ei vaja poolikuid või pragulisi, vaid üksnes parimaid. Selline on meie suhtumine sageli ka muudes valdkondades. Jumal vaatab asjadele teisiti. Ta mõistab ja otsib neid, kes on haavatud ja puudustega. Tänase kirjakoha valguses meenutavad inimesed vahel merikarpe. Oma eluteel kohtame torme ja kivirahne, mis jätavad oma jälje. Ilma kannatuse ja valuta ei jõua keegi meist rannale. Vahel tunneme häbi oma viletsuse pärast, kuid just kannatus teeb tugevaks ja lootusrikkaks. Me ei looda soodsatele oludele, inimestele või iseendale. Meie lootus on rajatud Temale, kes kannab meid läbi tormide, teeb meid kannatuste läbi tugevaks ja annab lootuse, mis ei jäta häbisse.