Küsimused

JAGA FACEBOOKIS

Lugege Matteuse 18:1-3

Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!” (Matteuse 18:2-3)

Kuigi kasvasin üles kristlikus kodu, hakkasin teismelisena Jumala vastu mässama. Alles ülikooli lõpus jõudsin uuesti veendumusele Jumala olemasolus ja ristiusu usaldusväärsuses. Ometi olin jätkuvalt skeptiline ja vajasin vastuseid oma küsimustele. See tekitas vahel piinlikke hetki. Kui paljud mu sõbrad lihtsalt uskusid, siis mina tahtsin enam teada. Vahel küsiti minult: “Kas sulle ei piisa lapseusust?” Hakkasin juba endas kahtlema. Kas küsimused teevad minust halvema kristlase või on paratamatu, et usk tekib aegamööda? Selgus saabus siis, kui minust sai isa. Meie lapsed on väga uudishimulikud. Nad tahavad teada asjade tähendust ja ei lepi lihtsate vastustega. Mida enam ma seletan, seda enam nad küsivad. Lapse usk pole sugugi seotud küsimustest loobumisega. Tegelikult suuda keegi rohkem küsida kui väikesed lapsed. Lapselik usk jätab ruumi ka küsimustele. Samas võime usaldada Jumala armu ka siis, kui murrame pead elu müsteeriumi üle.

Stephen J. Bedard (Ontario, Kanada)

PALVE:
Armas Jumal, täname Sind, et kuulad meie küsimused ära. Aita meid usaldada Sinu armu üha enam. Aamen.

PÄEVA MÕTISKLUS:
Jumal vastab mu küsimustele.

PALVE TULIPUNKT:
NEED, KES KAHTLEVAD

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.