Eluvesi
Lugege Psalm 1:1-6
Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast. (Jeremija 17:7-8)
Veel enne minu ilmaletulekut ostis vanaisa järveäärse suvemaja, kuhu viib käänuline külatee. Mulle meeldib seal ikka käia. Kuigi tee on tänaseks sillutatud, on see paik endiselt loodusele ja Jumalale lähedal. Selle kõrval voolab allikast alguse saanud oja, mille kallastel kasvavad igivanad puud. Tänu nende tihedale lehestikule on paik meeldivalt jahe ka kuumal kesksuvel. Puuhiiglaste juured sirutuvad eluandva oja poole nagu väljasirutatud käed. Tänast kirjakohta lugedes lähevad mu mõtted mulle tuttavale maastikule – haljendavale ojakaldale. Pühakiri õpetab, et vaimulik kasvamine sõltub eluandva vee pidevast juurdevoolust. Selle tagab Jumala sõna. Jeesus ütles: “Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.” (Jh 4:14). Kui võtame aega Jumalaga olemiseks, olgu piiblilugemise või palve läbi, saame kosutatud eluveega, mis toob esile elu ja annab meile elurõõmu ja jõudu ka põua ajal.
May Patterson (Alabama, USA)