Mure

JAGA FACEBOOKIS

Lugege Jeremija 31:15-17

Nõnda ütleb Issand: Raamast kuuldakse häält, halinat, kibedat nuttu: Raahel nutab oma poegi. Ta ei lase ennast trööstida oma poegade pärast, sest neid ei ole enam. (Jeremija 31:15)

Aastaid tagasi saime teleuudistest teada, et meie maa on astunud sõtta. Pärast mõne küsimuse esitamist sõja kohta läksid lapsed magama, kuid peagi kuulsime oma 7-aastast poega nutmas. Pärisime põhjuse kohta ja mõistagi oli selleks hirm sõja ees. Seletasin talle, et oht on meist tegelikult väga kaugel, kuid see ei lohutanud last. Viimaks rahunes ta maha ja ütles: “Ma ei muretse meie pärast, vaid kõigi emade pärast, kes nutavad!” Mind hämmastas poja ettenägelikkus ja olin tema sõnadest sügavalt liigutatud. Lapsel oli õigus – paljudele emadele tähendas see pisaraid. Palvetasime koos nii emade kui kõigi inimeste pärast, keda sõda puudutas. Tänane tekst räägib Jeremija suu läbi sellest, et Jumal kuuleb meie nuttu ja mõistab leina. Jumal on tõotanud anda kannatajatele lohutust ja uut lootust. Ta pole kaugelolev ja ükskõikne, vaid alati meie kõrval.

Pam Lewis (Essex, Ühendkuningriik)

PALVE:
Lohutuse Jumal, ole kõigi kõrval, kes täna leinavad. Luba, et näeksime päeva, mil pole enam sõdu. Aamen.

PÄEVA MÕTISKLUS:
Jumal lohutab ja annab lootust nutjatele.

PALVE TULIPUNKT:
SÕJAOHVRID

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.