Turvaline sadam

Lugege Apostlite tegude 27:9-26

Valmistage endile päästet kartuse ja värinaga. Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.

Filipi 2:12-13
Olime purjetanud juba nädal aega. Hommikul, pärastlõunal, õhtul, öösel ja päeval ei näe ma enda ümber muud kui ainult vett. Ka siis, kui ma tean, et laev liigub edasi, on mul tunne, et see seisab ühel kohal. Pidev mootorimüra ja kiiluvesi, mille laev enda järel maha jätab, tunnistavad, et me liigume. Kuid kas me suundume õigesse sadamasse? Ainult siis, kui ma näen maad silmapiiril, võin ma olla kindel, et me liigume õiges suunas ja jõuame igatsetud randa.

Oma kristlikus elus mõtlen ma sageli, kas ma liigun õiges suunas. Mõnikord tundub, et ma ei liigu üldse. Igapäevaelu võib tunduda monotoonne, laiudes meie ümber nagu ookean. Tänane päev on samasugune nagu eilne, homne samasugune nagu täna.

Sellegipoolest usun, et ma lähenen oma hinge lunastuse turvalisse sadamasse. Inimesed, kes juhivad laeva, teavad iga hetk täpselt, kus laev parajasti on, ja ka mina võin uskuda, et Jumal teab täpselt, kuhu ma olen oma teekonnal jõudnud. Jumal näeb, et ma saavutan edu ka siis, kui ma ise ei näe ja juhib mind.

Palve

Tänu Sulle, Jumal, et Sina hoiad meie elukaarti, oled meie kompass ning annad meile õige suuna. Aamen.

Päeva mõtisklus

Kus ma näen edusamme oma vaimulikul teekonnal?

Palve tulipunkt

Reisijad

Apostlite tegude 27:9-26
Pauluse teekond Rooma

9Et aga üsna palju aega oli kulunud ja laevasõit läks juba
kardetavaks, kuna ka lepituspäev oli möödas, manitses
Paulus neid:
10"Mehed, ma näen, et edasipurjetamine muutub ohtlikuks
ja võib suurt kahju tuua mitte ainult lastile ja laevale, vaid ka
meie elule."
11Aga pealik võttis kapteni ja tüürimehe nõu enam kuulda kui
seda, mida Paulus ütles.
12Ja et sadam oli talvitamiseks sobimatu, siis võttis enamik
nõuks minna sealt merele ja kui võimalik, jõuda talvitama
Foiniksisse, sellesse Kreeta sadamasse, mis on lahti edelasse ja
loodesse.

13Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end
eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki
Kreeta rannikut.

Torm ja laevahukk

14Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida
hüütakse kirdemaruks.
15Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam
käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.
16Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks,
suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.
17Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja
vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale,
heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.

18Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad
järgmisel päeval osa lasti üle parda.
19Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva
varustuse.
20Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti
ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks
igasugune lootus pääseda.

21Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis
Paulus nende keskel püsti ja ütles: "Mehed, te oleksite pidanud
minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te
oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.
22Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski
hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.
23Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle
päralt ma olen ja keda ma ka teenin,
24ning ütles: "Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja
vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad."
25Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun
Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.
26Aga me peame jõudma mingile saarele."

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.