Jumala kohalolu

Lugege Laul 139:1-24

Sinu juures otsin ma pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind!

Laul 31:1
Juba mitu aastat töötan ma psühhiaatriahaiglas pastorina. Ei seminariaastad ega töötamine pastorina valmistanud mind ette selleks kogemuseks. Alguses tundsin hirmu, et pean töötama inimestega, kes kannatavad vaimuhaiguse all või on olnud väär-kohtlemise ohvrid. Kuid isegi selliste kannatuste keskel tundsin, et mu usk Jumalasse tugevnes.

Eelkõige just need, kes kannatavad kroonilise vaimuhaiguse all, on avanud mu mõistuse Jumala kohaolule. Töötades endasse tõmbunud, depressiooni ja vaimuhaiguse käes kannatavate inimes-tega mõistan, kui lähedal tõotab Jumal meile olla. Psalmisti sõnad 139. Laulus meenutavad mulle, et me ei ole kunagi eemal Jumala kohalolust.

Olen veendunud, et isegi kõige raskema haiguse, kas füüsilise või vaimuhaiguse korral on Jumal meiega. See toob mulle lohutust ja veel tähtsam, lootust nendele, kes on vaimuhaiguse küüsis, kui ma räägin neile kinnitusest, mille Jumal on mulle andnud.

Palve

Tänu Sulle, armastav Jumal, et Sina oled meiega isegi siis, kui me tunneme, et oleme üksi. Aamen.

Päeva mõtisklus

Me ei ole kunagi kaugel Jumala kohaolust.

Palve tulipunkt

Vaimuhaigust põdevad inimesed

Laul 139:1-24
Jumal on kõikjal ja teab kõik

1Laulujuhatajale: Taaveti laul.

Issand, sa uurid mind läbi
ja tunned mind.

2Sina tead, millal ma maha istun
ja millal ma tõusen;
sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.

3Sa mõõdad ära mu käimise
ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on sulle tuttavad.

4Sõna ei ole veel mu keelel,
kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.

5Tagant ja eest sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.

6See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge,
et saaksin sellest jagu.

7Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?

8Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!

9Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,

10siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.

11Ja kui ma ütleksin:
"Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!",

12siis pimedus ei oleks pime sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.

13Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.

14Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.

15Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.

16Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.

17Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!

18Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Kui ma ärkan,
olen ma alles sinu juures.

19Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad!
Ja et minust taganeksid verevalajad,

20kes sinust räägivad salalikult,
kes silmakirjaks tõstavad häält,
need sinu vaenlased!

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.