Julgus

Ühel teisipäeva õhtul, kui istusin elutoas ja vaatasin uudiseid, helises telefon. Kui ema vastas, läks ta näost valgeks ja ma teadsin, et midagi on väga halvasti. Selgus, et olime traagilises autoõnnetuses kaotanud oma elurõõmsa koorijuhi David Churchilli. Alles eelmisel pühapäeval oli ta meid kirikus juhatanud. Oli raske leppida mõttega, et kui ühel hetkel on kõik hästi, siis järgmisel on elu lõppenud. Kas sama võib juhtuda ka minuga? Viieteistkümne aasta jooksul olin võidelnud mitmesuguste eluraskustega. See võitlus tõi mind viimaks Jumala juurde. Arvasin, et elades Kristusele, kaovad mu elust hirmud, kuid nii ei läinud. Ühel kriisihetkel haarasin meeleheites Piibli ja hakkasin seda igapäevaselt uurima. Aegamööda hakkasin Jumala olemust mõistma, usaldama tema ligiolu ja leidma julgustust tõotustest. Eriti aitas mind Psalm 23:4. Alati, kui mind haaras hirm, palvetasin selle kirjakoha sõnadega. Täna võin öelda, et mu usk on kasvanud ja hirmud kadunud.