Õnnistused

Külastan lapselapsi alati punase kandekotiga, milles on suupisted ja vahel ka kingitused. Kui ma autoga maja ette jõuan, jooksevad nad mulle tavaliselt vastu ja tahavad kohe teada, mis mu kotis on. Sellest on saanud minu jaoks südantsoojendav traditsioon. Muidugi ma loodan, et nad ei armasta mind üksnes suupistete pärast. Kui mõtlen mulle osaks saanud õnnistustele, olen taevasele Isale tänulik. Kuid kas poleks õigem ülistada Jumalat lisaks tema tegudele ka selle eest, kes ta on? Psalm 145 tuletab meelde, et Jumal on ustav, õiglane, armuline ja halastav. Rasketel aegadel võime kogeda kahtlusi. Miks Jumal ei sekku meie olukorda? Kas me täname Jumalat ka sellistel aegadel spontaanselt ja südamest? Kui armastame häid ande, siis veelgi enam peaksime armastama nende andjat (vt Jk 1:17).