Jumala eeskuju

Lapsena kuulsin sageli, et olen täpselt oma ema moodi. Mind pani see alati imestama. Kelle moodi ma siis veel oleksin pidanud olema? Kristlikus usus kasvades on mul veel üks vanem, kelle kuju peaksin peegeldama – Jumal. Ometi on mu näos sageli kannatamatus, solvumine ja viha, mida on raske varjata. Et Jumala armastust paremini peegeldada, olen otsustanud naeratada ka siis, kui tunnen tõusmas negatiivseid emotsioone. Ühel päeval avanes selleks võimalus. pikas kassajärjekorras oodates muutusin kärsituks. Üks mees pidas järjekorda kinni, sest jutustas kõigiga enda ümber. Tundsin, kuidas huuled hakkasid mossi tõmbuma, kuid siis tuletasin endale meelde, et pean naeratama. Tegin seda ja mu ärritus taandus. Mees pöördus ka minu poole juttu ajama. Mõne hetke pärast küsis ta: “Te olete vist kirikuinimene?” Noogutasin. “Ma teadsin!” ütles ta. “Ma näen teie naeratuses Jumalat!” See naeratus tõi mulle kõige kaunima komplimendi, mida kunagi saanud olen.