Armastuselõimed
Lugege Psalm 121:1-8
[…] tuli Jeesus, jäi seisma [jüngrite] keskele ja ütles neile: “Rahu teile!” Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. (Johannese 20:19–20)
Mulle meeldib kududa. Kui mu armas sõbranna võitles vähiga, tegin talle õlarätiku. Algul keskendusin üksnes mustrile, jälgides, et silmade arv oleks õige ja read ühtlased. Hiljem, kui mul kudumisvõtted juba käe sees olid, hakkasin palvetama. Palusin oma sõbrannale lohutust. Palusin, et Kristus hoiaks teda oma kätel. Mida pikemaks sai rätik, seda käegakatsutavamaks muutus mu palve.
Ühel viimastest kordadest, kui oma sõbrannat nägin, puhkas ta oma diivanil, õlgadel minu tehtud rätik. Ehkki ma teadsin, et tema haigusele ei ole siin maa peal ravi, tundsin ka teatavat rahu. Midagi nii harilikku nagu lõng oli põimitud kaastundega. Kristus oli seal meie mõlema jaoks. Ma arvan, et see ongi rahu: valu- ja kurbusepimeduse täitmine armastusega.
Ühel viimastest kordadest, kui oma sõbrannat nägin, puhkas ta oma diivanil, õlgadel minu tehtud rätik. Ehkki ma teadsin, et tema haigusele ei ole siin maa peal ravi, tundsin ka teatavat rahu. Midagi nii harilikku nagu lõng oli põimitud kaastundega. Kristus oli seal meie mõlema jaoks. Ma arvan, et see ongi rahu: valu- ja kurbusepimeduse täitmine armastusega.
Patricia Marks (Georgia)