Surmast elusse
Lugege 1. Korintose 15:35-45
Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. (Johannese 12:24)
Ostsin hiljuti seemnepoest seemneid ja külvasin neid oma kodus lillepottidesse. Kord, kui seemneid pottidesse külvasin, tuli mulle meelde ülaltoodud piiblisalm Johannese 12. peatükist. Mõtisklesin selle üle, kuidas seemnete külvamine sarnaneb Jeesuse sõnadega, et seeme peab surema. See tähendab, et seeme tuleb kõigepealt maha matta, et see saaks vilja kanda. Need sõnad läksid Jeesuse elus täide. Ta suri ristil ja oli kolm päeva maetud. Tema surma läbi külvati Jumala Sõna igaühesse, kes temasse uskus, ja need inimesed kuulutasid seda teistele. Jeesuse surm kandis – ja kannab ka praegu – palju vilja.
Praegu on kristlasi rohkem kui kaks miljardit ehk kolmandik maailma rahvastikust. See kõik tuleneb Jeesuse ohvrist ristil. Alati, kui käin armulaual, tahan mõelda sellele, kuidas Jeesus oli valmis end ohverdama ja kuidas ta maeti nagu väike nisuva, et usu, armastuse ja lootuse vili tuleks esile lugematutes eludes.
Praegu on kristlasi rohkem kui kaks miljardit ehk kolmandik maailma rahvastikust. See kõik tuleneb Jeesuse ohvrist ristil. Alati, kui käin armulaual, tahan mõelda sellele, kuidas Jeesus oli valmis end ohverdama ja kuidas ta maeti nagu väike nisuva, et usu, armastuse ja lootuse vili tuleks esile lugematutes eludes.
David Nababan (Jakarta, Indoneesia)