Sõber

Mulle tundus, et olin ainuke üksik laps ümbruskonnas. Korrusmajas, kus ma üles kasvasin, olid kõigil minuvanustel vennad ja õed, kuid need polnud minu omad. Mul oli küll palju sõpru, kuid midagi jäi puudu. Vajasin kedagi, kes oleks mulle lähedasem. Lapsena lõin endale koguni mõttelise sõbra. Tal polnud nime, kuid ta oli alati kohal ja mulle ustav. Kujutlesin teda magamas minu voodi all, meile meeldis sama toit ja muusika. Kui me perega väljasõidule läksime, siis istus ta minuga auto tagaistmel. Ta oli minuga siis, kui kooli läksin, me rääkisime kõigest, naersime ja nutsime samade asjade peale.

Viimaks mõistsin, et see minu sõber polnud sugugi väljamõeldud tegelane. See oli olnud Jeesus, kes tuli mu ellu lapsepõlves ja jäi alatiseks minu kaaslaseks. Nüüd olen täiskasvanud ja minu õnneks olen oma sõbraga endiselt sama lähedane. Minu elutee pole alati olnud sirge ja lihtne, kuid ma pole hetkekski kahelnud Tema kohalolus, siiruses ja armastuses.

Jeesuse läbi on mul palju sõpru, veelgi enam – Jeesus on avanud mulle uksi vendade ja õdede juurde, kelle olemasolust ma varem ei teadnud. Neid on miljoneid.