Üksteisele toetudes
Lugege Efeslastele 4:11-16
Otsekohe hüüdis lapse isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” (Markuse 9:24)
Ma arvasin alati, et inimene kas omab usku või ei oma ning et vahepealne võimalus puudub. Aastatega olen mõistnud, et meie usk võib kõikuda. Kui see on tugev, peaksime seda välja elama oma sõnade ja tegudega. Tänu meie usule kasvab ka kahtlejate julgus uskuda pealtnäha võimatut. Neid teeb tugevaks võimalus usaldada meie usku.
Aegadel, mil meie usk on nõrk või meid tabavad küsimused ja kahtlused, võime toetuda meid ümbritsevate inimeste usule. Mulle keerulistel aegadel on mu sõbrad alati minu eest palvetanud. Vaatamata nende endi probleemidele on neil alati jätkunud usku ka minu jaoks. Jumal tegutseb sel viisil meie sõprade püsivuse ja pühendumise kaudu.
On õige teiste usule toetuda, kuna ka kirik on eelkõige üksteisest sõltuvate usklike kogukond. Püsiv usk tõmbab ligi otsijaid, aitab edasi kahtlejaid ning aitab meil jõuda inimesteni, kes vajavad julgustust selles kahtlusi täis maailmas.
On õige teiste usule toetuda, kuna ka kirik on eelkõige üksteisest sõltuvate usklike kogukond. Püsiv usk tõmbab ligi otsijaid, aitab edasi kahtlejaid ning aitab meil jõuda inimesteni, kes vajavad julgustust selles kahtlusi täis maailmas.
Suzanne Dyer (California)