Hingetolm

Plaanisin nautida pärastlõunast üürikest puhkehetke tugitoolis istudes ja lugedes. Tõusin üles ja avasin aknakatted, et päikesevalgust tuppa lasta. Kui ma nüüd toas ringi vaatasin, siis tabas mind üllatus - kõik kohad olid tolmu täis. Hämaras ruumis polnud ma seda märganud, kuid valgus tõi kõik esile. Nähtamatu tolm pani mind mõtlema enese muutumise peale. Enne Jeesusega kohtumist polnud mul raske oma patte ignoreerida. Minu suhe Jumalaga oli ühesuunaline – ma rääkisin, kuid ei kuulanud. Nüüd kuulen ma Jumala häält läbi piiblilugemise, palve või usukaaslastega suhtlemise. Mul on hea meel, kui Jeesus näitab mulle Püha Vaimu ja õpetuse kaudu seda, mis vajab muutmist – nagu valgus näitab kätte tolmu. Ma ei taha kaotada lähedast osadust Jumalaga või taluda süütunnet, mis kaasneb mu elus valitseva patuga. Jumal andestab meie ülestunnistatud patud. Oma patususe mõistmine tuleb meile kasuks. See on kingitus, esimene samm andestuse teel, mis hoiab meid Jumala ligidal ning vabastab süütundest.