Usujõud
Lugege Matteuse 9:18-26
Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest. Ja ta jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?” (Johannese 9:1-2)
Meedikuna olen iga päev Jumala töö tunnistajaks.
Näha haiget või vigastatud inimest tervenemas on võimas
kogemus, mis alati tugevdab mu usku Jumalasse. Usklikud
inimesed ilmutavad sageli
üleloomulikku usaldust Jumala
vastu, kui neid või nende
lähedasi tabab haigus. Sellisel
usul on oluline osa nende
tervenemisel. Mida arvata sellest, kui vaatamata usule ei
toimu tervenemist? Kas nende usk on puudulik? Kas neid
tabab karistus mõne patu eest? Johannese evangeeliumist
loeme, et jüngrid just nii mõtlesid. Jumala hoiak on
teistsugune, ta armastab ja tunneb inimestele kannatustes
kaasa: “Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma
ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole
enam, sest endine on möödunud.” (Ilm 21:4) Minu kogemus
ütleb, et tervenemise puudumine ei tulene ei Jumala
pahameelest ega tema laste usupuudusest. Olukorrast
olenemata käib Jumal koos meiega ja annab meile vajaliku
jõu.
Mark Karpinski (Põhja-Carolina, USA)