Kristuse ihu osadus
Lugege 1. korintlastele 11:23-26
Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, - eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, - eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast. (1. korintlastele 10:16-17)
Meie hooldekodus tähistati ülemaailmse ühtekuuluvuse
pühapäeva, mis on üks kirikuaasta eripühapäevadest. Minu
ülesandeks oli triikida linikut, millele olid tikitud Jeesuse sõnad
minu mälestuseks, ning valmistada ette armulauaelemendid.
Vahetult enne teenistuse algust läksin oma kohale kabeli
eesosas ja sain seal ehmatuse osaliseks. Nimelt märkasin, et olin
kogemata laotanud katte altarilauale tagurpidi ning tikitud tekst
oli loetamatu. Mul oli väga piinlik ja ma lootsin sisimas, et keegi
eksitust ei märka. Teenistuse ajal kogusin ennast ning kinnitasin
endale, et miski ei tohi vähendada armulaua kui sakramendi ilu
ja tähendust. See on ju Kristuse ihu ja veri, mida me usus jagame.
Seda ei mõjuta ei puudulikult kaetud laud ega leiva suurus või
kuju. Pole oluline, kas sakramenti jagatakse uhkes kirikus,
džunglihütis või kodutute
varjupaigas. Sellest saavad
osa kõik, olenemata keelest,
nahavärvist või geograafilisest
asukohast. Miski ei muuda
selle väge. Me kõik võime selle laua ette kummardada mõeldes
Jeesuse sõnadele: “Tehke seda minu mälestuseks!”
Kathryn Collier (Iowa, USA)