Väärikas iga
Lugege Rutt 1:11-17
Ära heida mind ära mu vanas eas, ära hülga mind, kui mu ramm lõpeb! (Psalm 71:9)
Ühel pühapäeval viisin kaks vanemat koguduseliiget
jumalateenistusele. Pärast kirikut kutsuti mind seenioride
lõunasöögile, millest ma ei
saanud viisakusest keelduda,
kuigi ma oleksin tahtnud.
Pärast seda pakuti mulle
võimalust aidata korraldada
pärastlõunast jumalateenistust kohalikus hooldekodus.
Olin teinud nädalavahetuseks hoopis teisi plaane – kinno
minna ja sõbraga kohvikus istuda, kuid kohusetunne sai
minust võitu ja ma läksin hooldekodusse. Seal kogetu oli
mulle avastuseks. Olin tunnistajaks huvitavatele vestlustele,
sain palju kallistusi ja nägin nende vanade pühakute silmis
rõõmu, mis on tavaliselt omane lastele jõulupüha hommikul.
See pärastlõuna tuletas mulle meelde lugu Rutist, kes
oli ustav oma ämmale Naomile. Ruti lugu oli mind alati
inspireerinud, kuid nüüd mõistsin esimest korda, et see
räägib muu hulgas ka vanemate inimeste väärtustamisest.
Kui veedame eakate inimestega koos aega, siis tunnevad nad
end väärtuslikena. Sel viisil toome au Jumalale ning kogeme
ühtlasi ootamatuid õnnistusi, nagu see juhtus Rutiga.
Kenneth Avon White (Tennessee, USA)