Kindel varjupaik
Lugege Psalm 62:1-8
Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste. Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu. (Psalm 62:2-3)
Mäletan end lamamas lastehaigla palatis varasel
hommikutunnil. Oli väga vaikne, koridori otsas vestlesid
tasasel häälel valveõed ja palatis oli kuulda vaid masinate
tiksumist. Olin saamas keemiaravi ning palvetasin tänase
piibliteksti, 62. psalmi sõnadega.
See oli minu elus raske aeg.
Lisaks valule kannatasin ka
vaimse segaduse ja hirmu tõttu.
Pühakirja sõnadega hüüdsin
Jumala poole ja otsekohe
kogesin imelist rahu, millega Lunastaja mind täitis.
Ka siis, kui elumeri tormab, tuul on vihane ja meie jalgealune
kõigub, on meil varjupaik Jumala käte vahel. Vaatamata
olukordadele, kannatustele ja valule, on vankumatu tõde,
et Jumal on meie kalju, mis ei kõigu.
David Hughes (Austraalia pealinna ala)