Jõulupüha

Nooruke Aafrika tütarlaps tardus hirmust, kui nägi mind koos abikaasaga talle kitsal liivasel rajal vastu tulemas. Ta oli üksinda ning ta nägu väljendas kabuhirmu. Pole ka ime, mu abikaasa Carl võis tunduda valge ohtliku hiiglasena ja lisaks oli meil kaasas meie hiiglasuur saksa dogi. Aafrika võsastikus oli see kindlasti ebatavaline vaatepilt. Carl kõnetas last sõbralikult ning hirm asendus uudishimuga. Seejärel jätkas laps oma teed. Milles asi? Carl oskas kohalikku keelt ning kasutas seda tütarlapse rahustamiseks. Karjased väljal esimesel jõuluööl olid hirmunud inglikooride ilmumisest. Nende hirm asendus aga kohe rõõmuga, kui Jumala ingel neile arusaadavas keeles olukorda selgitas. Karjased teadsid kõike lautadest, sõimedest ja vastsündinud talledest. Nii polnud neil raske mõista erakordset sõnumit. Karjastel polnud midagi karta, Jumal lähenes neile arusaadaval viisil ja niisamuti läheneb ta meile oma sõna vahendusel. Kiirustagem siis karjaste kombel Jumala Talle kummardama.