Kaastunne
Lugege Nehemja 5:1-12
Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud. (Jaakobuse 2:17)
Kui käisin kaheksandas klassis, siis olin tunnistajaks
kaastundlikule teole, mida ma pole tänaseni unustanud. Nägin
pealt, kuidas üks karke kasutanud poiss komistas ja kukkus
meie kooli esiukse ees. Ma olin väga ehmunud ja ei osanud
midagi teha. Läheduses juhtus olema üks minu kaasõpilane
Diana, kes reageeris kiiresti olukorrale ning tuli poisile appi.
Nii muutus kaastunne minu silme all tegelikuks abiks.
Tänane kirjakoht räägib meile Nehemjast, keda valdas
samuti kaastunne ja kes sellele vastavalt toimis. Iisraellased
kurtsid toidupuuduse üle, aga nad olid sunnitud ka oma põllud,
viinamäed ja kojad nälja pärast pandiks andma ning kõrge
intressiga raha laenama. Nad pidi koguni oma lapsi orjusse
müüma. Neid kannatusi põhjustasid neile tegelikult oma rahva
liikmed, mitte Iisraeli vaenlased. Nehemja kutsus süüdlasi
korrale ja need kuuletusid. Tõeline
juhtimine ei tähenda üksnes
kaasa tundmist, vaid ka tegelikku
tegutsemist. Nehemja mõistis
rahva kannatusi ja sekkus olukorda.
Jumala sulastena peaksime samuti
Jumala armastust ka tegudes välja
näitama.
Lin Daniels (Massachusetts, USA)