Helde pärandus
Lugege Matteuse 20:1-16
…tänades Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis… (Koloslastele 1:12)
Eelmisel aastal suri ootamatult minu 64-aastane nõbu.
Tema surm kurvastas mind, aga lisaks sellele tabas mind
hämmastus. Nimelt leidsin oma nime viie inimese hulgast,
kellele mu kadunud nõbu oli
päranduse jätnud. Teised olid
lahkunu lähedased sõbrad, kes
tegid palju tema aitamiseks
haiguse ajal. Meie suhe polnud
kaugeltki samasugune ja ma tundsin end ebamugavalt. Miks
oli ta mind pärijate hulka arvanud? Esitasin selle küsimuse
testamenditäitjale ja tema vastas, et mu nõbu lihtsalt
armastas mind.
See lugu meenutab mulle Kristuse suhet inimlastega.
Jumala saatis oma Poja armastusest meie eest surema, et
saaksime lunastatud. Meie pärand ei sõltu sellest, kui kaua
keegi meist on koos Jeesusega käinud. Isegi kui me ei pea
end selle vääriliseks, on meil pärand Jumala kuningriigis.
Lenore Warton (New South Wales, Austraalia)