Vanaisa jalutuskepp
Lugege Psalm 23:1-6
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind. (Psalm 23:4)
Minu magamistoa kapis on kummist käepidemega
metallist jalutuskepp, mis kuulus minu vanaisale ja hiljem
isale. Minu isa kasutas seda ajal, mil ta võitles vähktõvega ja
oli sunnitud käima kepile toetudes lühikeste sammudega.
Kunagi võib tulla aeg, mil
mul endal läheb vaja vanaisa
jalutuskepi abi. Mulle meenutab
see karjasekeppi, milleks on
mulle vaimulikul teekonnal
Pühakiri. Kui mu isa suri, siis sai
mind lohutavaks karjasekepiks Psalm 68: “Ta on vaeslaste
isa…” (Ps 68:6) Kui olin vaimselt ja füüsiliselt kurnatud isa
majapidamise juhtimisest, siis lohutas mind Jeremija raamat:
“Sest ma kosutan väsinud hinge ja täidan iga nälginud hinge.”
(Jr 31:25) Kui mul avastati kasvaja, siis lohutas mind Matteuse
evangeelium: „Tütar, ole julge, sinu usk on su päästnud!” (Mt
9:22) Kui rändame murede, kahtluste ja meeleheite orus,
siis lohutab meid karjasekepp ja tuletab meile meelde, et
“mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28:20)
Alati pakub mulle tuge psalm 23, mis tuletab mulle meelde,
et hea karjane on alati kohal vaimulikku ja emotsionaalset
abi andmas.
Debra Pierce (Massachusetts, USA)