Kutse

Ühel hommikul, kui abikaasaga parajasti õues hommikusööki nautisime, rändas tiigi äärest meie juurde noor hõbehaigur. Ta ei pööranud meile tähelepanu, vaid vaatas üles puude ja katuste poole ning üritas oma pikka kaela sirutades lendu tõusta. See tal ei õnnestunud, sest tiivad ei kandnud. Haigur jätkas pingutusi järgmistel päevadel. Sihikindel lind äratas meis imetlust. Siis saabus tähelepanuväärne päev, mil märkasime teda kõrgel palmipuu otsas rõõmsalt häälitsemas. Jumal on loonud linnud nii, et nad teavad instinktiivselt, mida neil tuleb teha. Kirjas efeslastele 1:11 öeldakse: „Temas oleme ka meie saanud liisuosa ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi.” Mõistsin selle lause mõtet noore hõbehaigru abil. Jumal on andnud mulle unistusi, mille poole pürgida – isegi kui see tähendab pingutusi ja raskuste ületamist. Me suudame järgida Jumala kutset ka siis, kui see tundub võimatuna.