Mälestused

Minu perekonda tabas korraga kolm kaotust – surid ema, isa ja onupoeg. Vanemate maja läks müüki ning seda koristades tajusin korraga selgelt, et me ei kohtu enam kunagi lapsepõlvekodus. Isa luges meile jõulupühal Luuka evangeeliumi 2. peatükki, ema tegi vaarikamoosi või küpsetas pähklikooki. Onupoeg tegi mulle mõne naljaka kingituse ja kallistas tugevasti. See kõik oli nüüd vaid mälestus. Tühjas majas ja aias jalutades ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida. Tänasin Jumalat oma armastava perekonna ja lapsepõlvekodu eest, ühtlasi palusin õnnistust noorele perele, kes meie majja nüüd elama asus. Kogesin uuel viisil Jumala armastust, mis jõudis minuni leinas. Me peaksime Jumalale üle andma ka oma kurbuse. See ei võta küll ära meie kaotusevalu, kuid annab kindluse, et Jumal viib meid raskest ajast läbi. Me ei pea oma koormaid üksi kandma.