Valgus

Kalendrisse vaadates meenus mulle, et samal varakevadisel kuupäeval aasta tagasi suri mu poeg. Oli pühapäev ja kuigi mul polnud tahtmist kodust lahkuda, võtsin end siiski kokku ja läksin kirikusse. Lastejutluse ajal kasutas vaimulik taskulampi, et kujundlikult selgitada Kristuse valguse jagamise tähtsust. Kirikusaalist väljuvate laste kilkeid kuulates mõtlesin endiselt oma pojale ja sellele, kuidas ta pühapäevakoolis käis. Laste rõõm kandus ka minule üle – nagu südant täitev Kristuse valgus. Meeleheide võib meis oleva valguse kergesti kustutada. Ma saabusin tol korral kirikusse väga kurvalt, kuid mõistsin jumalateenistuse käigus, et teistele valguse jagamine on parim viis oma poega mälestada. Jalutasin hiljem kevadises looduses ja korjasin tee äärest mahavisatud metallpurke, et neid oma poja eeskujul taaskasutusse viia. Kui hallide pilvede vahelt päike paistma hakkas, tänasin Jumalat selle ilusa päeva eest.