Kadunud poeg

Kui mu sünnituse tähtaeg lähenes, haaras mind ärevus. Vaatasin kalendrisse ja mõistsin, et aega nappis kõigiks vajalikeks ettevalmistusteks. Ootasin esimest last ja tundsin end üpris abituna. Kas suudan beebi eest hoolitseda? Lisaks sellele tegi muret meie rahaline seis, sest pidime mõtlema haiglaarvele. Mul oli, mille pärast muret tunda. Abikaasa mõistis seda ja püüdis mind lohutada. Lisaks avastasin, et olin kunagi oma märkmikku kirjutanud tänase salmi: „Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge tundke hirmu nende ees, sest Issand, su Jumal, käib ise koos sinuga!“ See kirjakoht oli mulle ammu tuttav, kuid nüüd mõjus see ootamatult julgustavalt. Mul oli tunne, nagu oleks taevane Isa ise minu poole pöördunud: “Mina käin koos sinuga!” See sõnum oli mulle tol ajal väga kinnitav.