Pisike palve

Ma kasvasin üles kirikus käies, päheõpitud piiblisalme korrates ja õigesti käituda püüdes. Aga alles siis, kui hakkasin Piiblit uurima, tunnistasin ma endale, et tegelikult puudus mul usk Jumalasse. Ma tundsin igatsust tõelise usu järele Jumalasse. Ühel päeval küsis keegi piiblitunnis: “Kuidas te saate usu?” Rühmajuht ütles, et me saame usu, kui seda Jumalalt palume. Ta tsiteeris Matteuse 7:7: “Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.”

See kõlas lihtsana, aga kas see ikka toimib? Piiblitunnist kodu poole kõndides otsustasin, et ma palun usku. “Mida on mul kaotada?” mõtlesin ma. Tundsin end kummaliselt, et ma ei palu päheõpitud palvet, aga ma ei teadnud selle jaoks ühtki palvet. Tol päeval palusin ma esimest korda elus oma sõnadega. Ma palusin pisikese, lihtsa palve: “Jumal, ma tahan uskuda. Anna mulle usku sinusse uskuda.”

Jumal armastab me palveid kuulata. Jumal ei oota ilusaid sõnu või keerulist luulet. Piisab ka vähestest sõnadest. Jumal tahab kuulda me vajadustest ja igatsustest. Tema jaoks, kellele meeldib meie palvetele vastata, on üks väike, lihtne palve tohutu suur ja tähendusrikas. Ma tean, et Jumal vastas minu omale. Tehke seda, proovige järele. Lihtsalt paluge. Sellest saab tulla ainult head.