Ühel õhtul ei jäänud mu väike poeg magama. Ta tuli nuttes minu juurde ja teatas, et kardab üksindust ja tahab magada minu juures. Võtsin lapse sülle ja püüdsin ta hirme hajutada. Mulle meenus salm Jesaja raamatust: “Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind.“ (Js 41:10) Laps jäi viimaks magama, kuid ärkas öö jooksul veel mitu korda ja tahtis teada, kas hommik on juba käes. Viimaks sai öö mööda ja ma näitasin lapsele aknast paistvat päevavalgust. Alles siis jäi ta rahule ja magas veel mitu tundi. See juhtum tuletas mulle meelde olukordi, mil olin ise oma hirmudega Jumala ette tulnud. Sellised pimedad hetked on olnud seotud tööpuuduse, lähedaste kaotuse ja kroonilise haigusega. Olen kisendanud öösel Jumala poole ning saanud alati kinnitatud. Alati on saabunud uus hommik ja koos sellega rõõm ning rahu, mille Jumal on tõotanud anda.