Väärtused

Oma lapsepõlvest Iirimaal mäletan meest, kes külastas meie kanti iga paari nädala tagant. Kõigepealt kuulsime tema hobuse kapjade rütmilist klõbinat sillutisel, seejärel mehe valju hüüet: „Vanarauda!” Me kutsusime teda „kaltsu- ja kondimeheks”. Tolle mehe ametiks oli koguda kokku seda, mida teised enam ei tahtnud või väärtustanud. Talle võis ära anda katkise paja, supipoti või vanu riideid ning ta andis tänutäheks midagi väikest vastu. Sarnasel viisil võttis Jeesus vastu ja väärtustas inimesi, keda teised eirasid või kritiseerisid. Pole oluline, mida teised meist arvavad. Jumal saatis oma armastuses Jeesuse elama ja surema, et meil oleks võimalus saada lepitatud oma taevase Isaga. Kui kaasinimesed meid ei väärtusta, siis teeb seda Jumal ometi. Pühakiri nimetab meid omandrahvaks (1Pt 2:9) ja me võime usaldada Jumala lõputut armastust meie vastu.