Usaldus
Lugege Luuka 22:39-46
„Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!”
Luuka 22:42
Mõni aeg tagasi kolis meie kolmeliikmeline pere mu igavikku lahkunud vanaisa koju. See on mereäärne majake, mille krundil tegutses ka kohalik algkool. Pärast vanaisa surma oli see suletud, kuid mina hakkasin palvetama, et see taas avatud saaks. Vaatamata sellele, et olin lapseootel, otsustasin kõik takistused ületada ja oma eesmärk ellu viia. Abikaasa toetas mind ja me hakkasime üheskoos tegutsema. Vana koolimaja oli väike ja turvanõudeid oli võimatu täita. Oli selge, et olime võtnud vastu ülejõukäiva väljakutse. Keset küsimusi juhtusin lugema Jeesuse palvet Luuka evangeeliumi 22. peatükis. Tema alandlikkus ja sõnakuulelikkus taevasele Isale väljendusid sõnades: “Ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma.” Mõistsin, et minu plaan ei ole realistlik ja õigem on sellest loobuda. Tagantjärele ei suuda ma ette kujutada kooli rajamist ja juhtimist vastsündinud lapse kõrvalt. Nii õppisin usaldama Jumala tarkust, mis kaitseb meid valeotsuste eest.
Palve
Taevane Isa, anna meile alandlik ja alistuv süda, just nagu Jeesusel. Sinu tahtmine sündigu. Aamen.
Päeva mõtisklus
Nõustun Jumala tahtega.
Palve tulipunkt
JUMALA TAHTE VASTUVÕTMINE