Olin otsustanud osaleda meie noorteklubi küpsetiste võistlusel. Tegin selleks kodus põhjalikke ettevalmistusi, kuid polnud siiski lõpuni kindel, et suudan kohapeal häid muffineid teha. Läksin võistluse-eelsel pühapäeval murelikult pühapäevakooli, kus õpetaja annab meile alati võimaluse palvesoove esitada. Tol päeval olin mina ainus, kes palveid vajas. Rääkisin mulle olulisest võistlusest ja murest parima tulemuse pärast. Kas Jumalat võiks nii väikese asja pärast tülitada? Õpetaja naeratas ja vastas, et Jumala jaoks pole ükski palve liiga tühine. Alati, kui kahtlen palvetamise mõttekuses, mõtlen tänasele kirjakohale ja sellele, mida õppisin tookord pühapäevakoolis. Jumalat ei piira aeg ja ruum. Ta kuuleb iga palvet ja vastab alati parimal viisil. Palve on minu jaoks kahekõne Jumalaga, mis loob imelise osaduse.