Pärast keskkooli lõpetamist pidin mõtlema tulevikule. Olin püüdnud saada sportlastele mõeldud õppetoetust ühes USA ülikoolis, kuid minu sisseastumiseksamite tulemused polnud piisavalt head. Järgmiseks suveks olid kõik mu klassikaaslased leidnud võimaluse edasiõppimiseks, kuid minul polnud midagi kindlat. Kui sõbrad küsisid minu plaanide kohta, vastasin neile, et lähen õppima USAsse. Nad pidasid seda võimatuks, kuid mina jätkasin avalduste saatmist erinevatesse kõrgkoolidesse. Mu vanemad hakkasid muretsema ja isa soovitas mul astuda kodumaal asuvasse Veracruzi ülikooli. Ma keeldusin. Viimaks hakkasin ka ise oma võimalustes kahtlema, kuid otsustasin siiski toimida vastavalt filiplastele 4:6: “Ärge muretsege ühtigi…” Sügisel sain ootamatult e-kirja, milles anti teada, et olen ühte USA ülikooli vastu võetud. Ma teadsin alati, et Jumal ei unusta oma tõotusi.