Ühel suvepäeval jälgisin rannal olles isa, kes läks koos oma väikese pojaga vette. Poisike tundis alguses sulistamisest rõõmu, kuid ookeanis algas tõus ja lained muutusid suuremaks. Üks tugevam laine lõi lapse pikali ja isa oli sunnitud kiiresti appi tõttama. Poiss kogus kaldal natuke julgust ja suundus siis uuesti vette. Järgmise suurema laine lähenedes selgus, et ta oli oma kogemusest midagi õppinud. Ta jooksis kiiresti tagasi ja klammerdus isa jalgade külge, kuni laine oli taandunud. See kordus ikka ja uuesti, sest laps ei tahtnud kukkuda. Elul on meile varuks mitmeid tormilaineid. On ka selliseid, mis meid pikali löövad. Kas püüame ise hakkama saada või kasutame meist tugevama abi? Jumal jälgib meie võitlusi ja on valmis kaitset ning lohutust pakkuma. Kui hoiame temast kinni, ei tee lained meile viga.