Olin harjunud hommikuti tööle minema oma suure käekotiga. Sinna mahub palju sisse ja vahel oli see päris raske. Ühel hommikul küsisin endalt, kas mul on üldse vaja selle kotiga välja minna. Olin seda teinud üksnes harjumusest, sest koti sisu kaasaskandmisel polnud enam tegelikku tarvidust. See üksnes väsitas mind. Meil on siin elus mitmesuguseid koormaid, mida oleme harjunud kaasas kandma. Me peame käituma vastavalt oma staatusele ja ametile ning täitma mitmesuguseid kohustusi. Meil on erinevad rollid. Püüame kõigega toime tulla, kuid võime viimaks ära väsida. Tänane kirjakoht tuletab meile meelde, et meile määratud jooksu suudame lõpetada siis, kui vaatame alati Jeesusele, kes on meie usu alustaja ja täidesaatja. Koos temaga võime vastu minna mistahes väljakutsetele. Me pole kunagi üksi.