Õige hoiak

4. Moosese raamatu 7. peatükk on minu jaoks pisut arusaamatu. Mitte sellepärast, et see oleks teoloogiliselt keeruline või käsitleks tundlikku teemat, vaid sellepärast, et seal korratakse mitmeid kordi pikki loetelusid esemetest, mis toodi Iisraeli suguharude pealike poolt kogudusetelgi pühitsemiseks. Loetelud on identsed ja sisaldavad vaagnaid, kausse, ohvriloomi ja muud. Ainus erinevus korduste vahel on pealiku nimes. Kui mina oleksin selle peatüki kirjutanud, oleksin ma ilmselt teises lõigus öelnud, et igaüks tõi kaasa sama hulga samasuguseid ande. Sellest piisab! Kui meie leiame, et kordused on tüütud, siis Jumala tähelepanu on suunatud neile üksikisikutele, kes teda andidega austavad. See näitab, et Jumala kiitmiseks ei pea ma olema kuidagi eriline. Piisab siirusest ja aususest. Kirikus ei pea ma laulma kõige ilusama häälega, et Jumal mind märkaks; vabatahtlikuna teenides ei pea ma täitma mingit olulist ülesannet, et Jumal mind tunnustaks. Tema näeb igaüht meist oma ande toomas ja just see rõõmustab teda.