Viibisin 2007. aastal sõjalisel missioonil Iraagis. Ühel hommikul ärgates haaras mind seletamatu hirm ja ma palvetasin, et Jumal säästaks mu perekonna valust, mille tooks kaasa minu hukkumine. Kirjutasin kodustele kirja ja palusin selle kindlasti vajadusel ära saata. Hirmule vaatamata sõitsime patrullima. Bagdadi äärelinnas peatas meid järsku kohalik moslemist politseiülem, kes hoiatas tee äärde pandud pommide eest. Selgus, et meile oli seatud lõks ja me jäime ellu vaid tänu selle sõnumitooja sekkumisele. Usun, et Jumal ise saatis selle ausa mehe minu teele. Ta oleks võinud lasta meid mööda sõita või oleksime meie ise tema märguannet ignoreerinud. Õnneks läks teisiti ja ma sain olulise õppetunni. Meie ligimesed on vahel meist väga erinevad, kuid just nende kaudu võib meieni jõuda sõprus ja headus. Ligimeste armastamine toob Jumala õnnistuse.