Ma olin sunnitud riidlema oma 4-aastase lapselapse Timiga, kes pani käed vihaselt puusa ja hüüdis: “Vanaema, ma ei armasta sind enam!” Minu vastus kõlas: “Aga mina armastan sind endiselt, ka tulevikus!” Pahane laps sammus minema, aga oli peagi rõõmsalt tagasi ja palus vabandust. Meie lapsed teevad vahel vigu, kuid me ei lakka neid armastamast ja nende eest palvetamast. Me armastame neid alati. Jeesuse Kristuse lunastuse läbi olen Jumala laps. Taevane Isa armastab mind ka siis, kui olen temast kaugele eemale läinud ja vaevalt seda väärin. See armastus avaldub mitmel viisil, vahel ka karistuse näol. Tänane tekst kinnitab, et Jumal ei päästa meid mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda (Tiituse 3:5). Kui Püha Vaim uuendab me südamed, siis on meil igavese elu lootus.