Algkoolis hakkasin tundma valu jalgades. Valu suurenes järk-järgult ning kaks aastat hiljem, kui olin seitsmendas klassis, tulid mu vanemad ühel päeval kooli ja mind kutsuti direktori juurde. Selgus, et arstid olid mul avastanud kroonilise luuüdipõletiku ning pidin kohe minema haiglasse. Mind haaras hirm. Ma ei mõistnud, miks Jumal lubas mu ellu sellise katsumuse. Möödunud on viis aastat ja ma olen mõistnud, et just see kogemus on minu isiksust kõige enam vorminud. Kuigi füüsiline valu pole päriselt kadunud, on Jumal täitnud mind lootuse ja vastupidavusega. Ma tean, et maailmas on kannatust, mis ületab kaugelt minu oma ning ma palvetan nende inimeste pärast. Jeesus kannatas ristil ning mõistab ka meie valu. Maised raskused kaovad, Jumala armastus jääb püsima.