Noore emana oli minu jaoks kõige raskem töö pesu pesemine ja triikimine. Mind ümbritsesid pidevalt lasteriiete kuhjad, milles leidus väikesi särke, pükse, kleite ja sokke. Ainuüksi mõte eelseisvale tööle tekitas alati masendust. Ühel sellisel päeval tabas mind mõte, et ka ebameeldiv ülesanne võib endas peita Jumala õnnistust. Otsustasin hakata puhtaid riideid kokku lappides iga pereliikme eest palvetama. Palusin, et Jumala armastus ümbritseks ja lohutaks nende riiete kandjaid, et väikesed jalad, mis vajasid sokke, püsiksid alati Jumala teedel. Palvetades läks töö palju kiiremini, peagi olid pesukorvid tühjad ja minu südant täitis tänu Jumala õnnistuste eest. Lapsed on nüüd täiskasvanud ja neil on oma pered, kuid mulle meeldib endiselt pesu kokku panna. Raske ülesandega silmitsi seistes tasub alati meenutada, et Jumal võib kohustuse õnnistuseks muuta.