Ikka veel röövik

Laste piiblikooli kolmandal päeval küsis meie pastor kokkutulnud õpilastelt: “Mis juhtub, kui me kutsume Jeesuse oma südamesse?” Väikesed käekesed tõusid üles. Viieaastane poiss esimeses reas vehkis käega, soovides kõnelda. “Me muutume röövikuks,” vastas ta veendunult. Mina olingi see, kes oli oma tunnis õpetanud lastele, kuidas röövikust saab liblikas, ja me saime selle poisi vanematega südamest naerda.

Järgmisel päeval arvas pastor, et võib-olla toimubki just see, mida laps oli öelnud. Ma olin uuesti lugenud liblika eluetappidest ja nõustusin temaga. Röövikul on ainult kaks eesmärki: süüa ja kasvada. Ta saab ainult teatud suuruseks kasvada ja peab siis muutuse jätkamiseks oma vanast kestast vabanema. Liblikaks saamise teel juhtub see neli-viis korda.

Kuigi ma olen juba pikka aega Issandat järginud, olen ma ikka veel “röövik”. Heebrea 6:1 järgi me “suundume täiuslikkusele”. Selleks et saada Jeesuse sarnasemaks, peame toituma Jumala Sõnast ja kasvama. Jah, võib tunduda, et mõnikord meie kasvamine peatub. Ükskõik, kas see on tingitud vaimulikust laiskusest või rõhuvatest muredest, hoiame me oma vanast “nahast” kõvasti kinni ja keeldume sellest lahti laskmast. Jumal on sellegipoolest ustav – ta juhib meid alati Kristuse sarnaseks muutumise poole.