Armu sõnad

Bob, kes oli kolmkümmend kaheksa aastat mu kasuisa, ei kõhelnud kunagi oma arvamust avaldamast. Kui ta tundis, et peab midagi ütlema, siis ta tegigi seda. Ta ütles mulle, missuguse kandidaadi poolt me pidime hääletama, kes võidab mängu ja mida ma pean oma eluga peale hakkama. Mõnikord soovisin ma, et Jumal võtaks Bobilt üheks-kaheks päevaks kõnevõime. Aga just siis, kui ma mõtlesin, et mulle piisab Bobist, embas ta mind ja ütles, et ta armastab mind. Minu elu raskel ajal ütles Bob: “Jumal kannab su eest hoolt.” Mitte keegi polnud varem mulle midagi sellist lausunud nagu otsekohese ütlemisega Bob. Kiri efeslastele käsib meid hoida kahjulik jutt iseendale ja rääkida seda, mis tooks kuuljatele armu. Just seda Bob oma otsekohesel viisil tegigi. Tema arvamuste hulka olid segatud sõnad, mida ta tahtis, et ma üle kõige kuuleksin: et nii Jumal kui tema ise armastavad ja hindavad mind. Lõpuks olidki armastusesõnad need, mida ma kuulsin. Ma loodan, et nagu Bob, ei häbene minagi armastussõnu lausuda.