Jumala mosaiik

Aastaid tagasi tegi mu tütar oma vanaemale kingituse. Ta võttis katkise lambi ja tegi selle haamrit kasutades veel väiksemateks tükkideks. Ta liimis need klaasitükid tugevale papile ja tegi mosaiikkaunistuse. Katkisest asjast sai midagi ilusat. Mu emale meeldis see väga.

See kingitus ja viis, kuidas see valmistati, meenutab mulle mu lähedast sõbrannat, kellel diagnoositi raske haigus. Pärast paljude inimeste palveid ja ulatuslikku ravi öeldi talle, et ta haigus on parandamatu. Ta oli alati olnud positiivne inimene, aga pärast seda teadet ei teadnud ma, mida oodata, kui ma teda endiselt iga päev külastasin. Ta valud tugevnesid, kuid tundus, et ta hingeline seisund oli tugevam. Ka siis, kui ta oli väga nõrk, leidis ta palju põhjuseid, et Jumalale ülistuslaule laulda. Ma lahkusin tema juurest alati tänulikumana kui tema juurde minnes. Mu sõbranna ihu ei olnud võimalik tervendada, kuid ta suri, süda tulvil kiitust oma Loojale. Ta aitas mind aru saada, et Jumal tahab teha me elus midagi ilusat, olgu me siis ainult veidi purunenud või peaaegu hävitatud. Meie olukorrast hoolimata tunnustab Jumal meid sellistena, nagu me oleme.