Mälestus vanaisast

Mul ei ole oma vanaisast mingeid mälestusi enne seda perioodi, mil Alzheimeri tõbi ta mõistuse ja isiksuse üle võimust võttis. Enamik mälestusi tiirleb aja ümber, mil meie pere jagas maja mu vanavanematega.

Ma ei olnud kindel, miks mu isa nägi vaeva ja tegi laua mu vanaisa jaoks, kes ei suutnud isegi oma naise nime meenutada. Igal hommikul läks vanaisa lohiseval kõnnakul selle laua äärde. Seal istudes luges ta Piiblit ja siis palvetas valju häälega. Sageli olid ta sõnad meie jaoks arusaamatud, kuid me teadsime, et ta palvetas oma pere ja misjonäride eest, kelle pilte ta karbis hoidis. Rohkem kui üks kord kuulsime, kuidas ta kellegi vajaduse pärast nuttis.

Koguja ütleb, et need, kes on arukad, peavad Jumalat oma nooruses meeles ja ehitavad Jumala ustavuse eluaegseid mälestusi. Mured ja kehalised puudused tulevad kiiremini kui sooviksime. Jumalast mediteerimise harjumus valmistab meid ette “kurjadeks päevadeks”, mis vältimatult tulevad.

Vanaisa matustel räägiti lugusid tervest mehest, keda ma ei mäleta. Mitte keegi ei tahtnud rääkida mälestusi jõuetust, Alzheimeri tõbe põdevast inimesest. Aga see on inimene, keda ma ei taha unustada, inimene, kes hoidis Jumala ligi, kui ta oli kõik muu unustanud. Ma loodan, et ka mina suudan selline olla.