Pidage meeles, kelle oma te olete

Kui ma sain kuueteistkümne aastaselt juhiload, olid mu vanemad mures, et ma autorooli taha istun. Nad olid ka mures, kuhu ma sõita kavatsen. Nad mõistsid, et neil pole enam kontrolli mu heaolu üle ja ma otsustan ise, mida ette võtan.

Iga kord, kui ma kodust lahkusin, ütlesid nad meenutamaks, et nemad on mind üles kasvatanud: “Pea meeles, mida su vanemad sulle kodus õpetasid ja et sa oled Jumala laps.”

Olles teismeline ja püüdes kodust lahkuda nii kiiresti kui võimalik, ei võtnud ma kunagi nende sõnu südamesse. Ma pööritasin silmi ja ütlesin: “Kõik läheb hästi! Ärge minu pärast muretsege!” Nüüd noormeheeas mõistan ma paremini nende suurt armastust minu vastu ja soovi mind kaitsta ning nende tuttavad sõnad lähevad mulle südamesse. Tagasi vaadates adun, kui palju hoidis nende igapäevane juhtimine mind õigel teel.

Kõik ustavad Kristuse sulased on kutsutud alati meeles pidama, kelle omad me oleme. Me kuulume Jumalale. Meil on perekond maa peal, aga me oleme siiski Jumala lapsed. Jumal armastab meid ja soovib meile parimat. Ja me austame Jumalat, elades nende inimeste vääriliselt, kes Kristust armastavad ja järgivad.