Vaikuse ohver

Lugege Jaakobuse 3:2-12

Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb, rüvetab inimest.

Matteuse 15:11
Paastuaja lähenedes mõtlesin ma sellele, millest võiksin neljakümneks päevaks loobuda. Ükskord loobusin ma šokolaadist. Teisel aastal paastusin ma popkornist ja koos sellega kinos käimisest, sest popkorni lõhn oleks võinud olla mulle liiga suureks kiusatuseks. Need väikesed ohvrid olid mulle välja-kutseks, kuid ei viinud sügava vaimuliku mõtiskluseni.

Siis mõtlesin ma poliitikale. Poliitiline kliima mu kodumaal oli eriti kibe. Raadios ja televiisoris karjusid inimesed üksteise peale. Paljud võtsid osa tänavademonstratsioonidest või kirjutasid vihaseid ajaleheartikleid. Need aga ei julgustanud inimesi andma oma parimat. Jumala palge järgi loodud inimesed olid neetud. Kuigi ka minul olid sügavad tunded, otsustasin ma paastuajal poliitikast mitte rääkida.

Alguses leidsin, et mul on raske suud kinni hoida, aga pikkamööda muutus see kergemaks. Aja möödudes tundsin, et ma mõistsin täielikumalt Jumala suveräänsust maailmaasjades ja kuulasin tähelepanelikumalt teiste arvamusi. Seda tehes adusin ma, et armastusega rääkida on märksa parem kui inimesi oma õiguses veenda.

Palve

Kallis Jumal, aita meid teada, millal lihtsalt rääkida ja millal olla armastuseteona vait. Aamen.

Päeva mõtisklus

Armastus, mida me näitame, tähendab rohkem kui kõik hea, millest me ainult räägime.

Palve tulipunkt

Poliitilised juhid.

Jaakobuse 3:2-12
Keele talitsemisest

2Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes,
siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu.
3Kui me paneme aga hobusele suitsed suhu, et ta oleks meile
kuulekas, siis me juhime kogu hobust.
4Ennäe, ka suuri ja rajutuulte aetud laevu juhitakse
väikese tüüriga sinna, kuhu tüürimees tahab.
5Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte
asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa!
6Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie
ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema
eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust.
7Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate
loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus,
8aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut
pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki.
9Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi,
kes on sündinud Jumala sarnasteks.
10Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei
tohi olla, mu vennad!
11Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat
vett?!
12Mu vennad, ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu
viigimarju?! Nii ei saa ka soolase vee allikas anda magedat vett.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.