Jahe jook

Igal kevadel meeldib mulle vaadata oma erksates värvides õuetaimi: roosakaspunaseid petuuniaid, siniseid lobeeliaid. Aed näeb kõige ilusam välja siis, kui ma alles panen ettekasvatatud taimed esimest korda pottidesse. Üks-kaks nädalat kastan ma neid hoolikalt iga päev, olles õnnelik vihmaste ilmade üle, mil Jumal selle töö minu eest ära teeb. Aga varsti olen ma millegi muuga hõivatud ja unustan lilli kasta. Juba mõne sooja, kuiva ilma järel on kõik lilled longus ja lehed pottide külgedele vajunud. Ma kardan kõige hullemat. Aga ma olen tänulik, et kui maapind ei ole täiesti ära kuivanud, saan ma taimi kasta ja neid uuesti elustumas näha.

See paneb mind mõistma, et ma vajan Jumala Sõna vett sama meeleheitlikult nagu mu lilled vett. Kui ma unustan Piiblit lugeda ja palvetada, närtsin ma õige pea. Täpselt nii, nagu mu lilled kuumuses närbuvad, võtavad elumured mu üle võimust.

Aga need, kes usuvad Kristusesse, kastavad end lõputusse veevarusse. Jeesus tõotas, et kui me tuleme tema juurde ja usume temasse, siis voolavad meist välja elava vee jõed. Kui ma võtan igal hommikul aega, et Piiblit lugeda, siis tunnen ma end tugevamana ja suudan kogu päeva paremini vastu pidada. Kui ma näen, et mu lilled on veepuudusest longu vajunud, siis kastan ma neid otsekohe. Aga ma peatun ja mõtlen: “Kas ma olen hiljuti pöördunud Kristuse poole, et jahedat jooki saada?”