Vaikne aeg

Lapitekkide valmistamine oma sõpradele ja pereliikmetele muutus minu jaoks vaimuliku distsipliini liigiks. Ma langesin rutiini: läksin tööle, tulin koju, valmistasin õhtusöögi, pesin nõud ja õmblesin lapitekke. Ma veetsin tunde käsilolevale ülesandele keskendudes ja kaotasin mõtted Jumalale, kes mind lõi (kujundades mind nii, nagu mina lapitekke kujundan). Tema tundis mind enne, kui ma olin sündinud ja “õmbles mind kokku” inimolendiks. Nende hetkede vaikus pakkus Jumalale täiusliku keskkonna köita mu tähelepanu.

Ma ei adunud kaua, et aeg oli muutunud mõnevõrra pühaks. Alles pärast seda, kui mu projektid olid valmis ja mu vaiksed õhtud olid uuesti täidetud elutoimekusega, mõistsin ma, et tunnen puudust nendest rahuhetkedest, kui ma sain vaikselt Jumala ees istuda ning mõelda ja palvetada, seda isegi kurbuse ajal. Ja Jumal oli minuga, meenutades mulle suurt armastust, mida mulle Jeesuse kaudu näidati.

Kui ma leian, et mu õhtud hakkavad täituma kärarikka tegevusega, kavatsen ma uuesti lapitekke teha. Ma palvetan, et ma suudaksin uuesti luua need vaiksed hetked ning kutsuda Jumala Vaimu minu sisse elama, mind õpetama, noomima ja juhendama. Siis suudan ma teenida teisi käsitsi valmistatud lapiteki käegakatsutava soojuse kaudu ning jagada armastust, rahu ja lohutust, mida ma Kristuse evangeeliumist leian.