Minu ukselävel

Pärast seda, kui ma sain kahe aasta jooksul kaks last, ei saanud ma isegi loota, et võin kirikus käia, enamasti sellepärast, et ühel või mõlemal väikelapsel oli parajasti nohu. Irooniline on see, et enne olin ma koguduse lastetöötegija ja sain iga päev lapsi õpetada. Ma igatsesin selle töö järele.

Siis ühel hommikul helistas mulle mu sõbranna, samuti kodune ema, pisarais, üleväsinud ja üksildane. Ma ütlesin talle, et tulen kohe talle külla ja toon lapsed tema omadega mängima. Me rääkisime kogu hommikupooliku oma sarnastest muredest ja tundus, et ta muutus tugevamaks.

Hiljem mõtlesin ma teisele lapsepõlvesõbrannale. Tal on kuus last, ta elab riigi abirahast, tal pole isiklikku autot ja puudub igasugune toetus oma perekonnalt. Kuigi ma tunnen ennast jätkuvalt abituna tema vajaduste ees, hakkan ma nägema mitmesuguseid viise, millega aidata. Oma suhete kaudu nende naistega saan ma selgeks, et ka sõprus võib olla võimas teenimisviis.