Jumalaga rääkimine

Hiljuti ajasin ma juttu sõbraga, kes kirjeldas oma Jumalaga rääkimise kogemusi. Mind liigutas võimsalt, kui ma kuulsin, kuidas ta veedab tunde, valades oma kõige sügavamad tunded Looja ette. Ma tahtsin tema kogemustest rohkem teada saada ja välja selgitada, millest mul puudu jääb.

Ma olin selle üle mitu päeva mõtisklenud, kui läksin pikale autosõidule. Kõigepealt lülitasin ma välja raadio ja CD-mängija ning hakkasin väljendama valusaid tundeid, mida ma olin enda sees hoidnud. Ma kaotasin ajataju, aga tõenäoliselt veetsin ma vähemalt tunni Jumalaga rääkides.

Kuigi ma ei kuulnud otsekohe Jumala vastust, leidsin ma mõne päeva pärast, et püüan taas Jumalaga palve teel ühendust võtta ja Jumala häält kuulata. Nüüd kuulengi ma sisemuses Jumala häält, “vaikset, tasast sahinat”, võib-olla sellist, mida kuulis Eelija Hoorebi mäel. (Vaadake 1. Kuningate 19:11-12.) Kuuekümne nelja aastasena küsin ma endalt: “Kuidas ma küll sain kogu oma elu sellest ilma olla?” Ma olen igavesti tänulik oma sõbrale, kes rääkis mulle, kuidas ta palvetab.

Tema eeskuju avas mulle tee sügavamasse osadusse Jumalaga.