Isaarmastus

Lugege Laul 139:1-18

Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen, sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.

Laul 139:2-3
Ma ei suuda oma tütrest lahus olla. Iga väiksemgi asi tema juures vaimustab mind. Laps on vaid mõne päeva vanune ning ta tegevus on piiratud söömise, magamise ja enda kergendamisega. Sellegipoolest leian ma end teda pidevalt vaatamast. Ma muudkui vaatan teda.

Samasugune armastus on kirjeldatud 139. Laulus. Jumal valvab meie üle ja teab iga meie liigutust, kas me istume, seisame, läheme välja või heidame pikali. Jumalal on meie üle hea meel. Jumal armastab meid ja ta teab meist kõike, isegi juuksekarvade arvu meie peas (Matteuse 10:30).

Ent 139. Laul ei ole Jumalast, kes pidevalt meie üle valvab, et meid vigade või millegi halva tegemiselt tabada. Pigem on see armastavast Jumalast, kes nagu vastsed lapsevanemad oma lapsi valvavad. Ja see pole kõik, sest Jumal tuli meie hulka elama, meie elu kogema ja meile teed näitama. Jumal tahab iga päev meie eluga kursis olla.

Palve

Armastav Isa, me mõistame, et Sa armastad meid rohkem, kui me suudame ette kujutada, ja igatsed iga päev olla meie elu osa. Tule, võta me mõtted. Aamen.

Päeva mõtisklus

Kuidas ma astun tänasesse päeva teades, et Jumal armastab mind?

Palve tulipunkt

Vastsündinute vanemad.

Laul 139:1-18
Jumal on kõikjal ja teab kõik

1Laulujuhatajale: Taaveti laul.

Issand, sa uurid mind läbi
ja tunned mind.

2Sina tead, millal ma maha istun
ja millal ma tõusen;
sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.

3Sa mõõdad ära mu käimise
ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on sulle tuttavad.

4Sõna ei ole veel mu keelel,
kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.

5Tagant ja eest sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.

6See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge,
et saaksin sellest jagu.

7Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?

8Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!

9Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,

10siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.

11Ja kui ma ütleksin:
"Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!",

12siis pimedus ei oleks pime sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.

13Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.

14Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.

15Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.

16Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.

17Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!

18Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Kui ma ärkan,
olen ma alles sinu juures.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.