Kas illusioon?

Mu isa on alati suutnud leida tühistest asjadest nende tuuma. Teades, kui väga ma armastan jalgsimatkamist, kuid olles mures mu turvalisuse pärast, küsis ta ükskord: “Kas sa arvad, et kerge nailontelk kaitseb sind metsloomade eest?” Ma tegin nalja, et see on pigem väikelaste peitusemäng, kes katavad silmad ja ütlevad: “Sa ei näe mind!“ Ent tegelikult ei paku telk tõelist kaitset metsloomade eest, vaid pigem turvalisuse illusiooni.

Tagasi vaadates mõistsin, et palju aastaid olin ma kohelnud Piiblit suures osas samal viisil, eeldades, et kui see on olemas ja ma aeg-ajalt seda loen, garanteerib see mu vaimuliku heaolu. Ent kuningas Taaveti lugu pani mind oma suhtumist ümber hindama. Taavet väitis, et ta on Jumalale pühendunud, aga tema pühendumist kompromiteeris tõsiselt tema vahekord Batsebaga. Kui patt sai avalikuks, mõistis Taavet, et ta oli Jumalat pahandanud, ja ta kahetses oma tegu.

Lihtsalt Piiblit kaasas kanda või öelda, et ma seda armastan, pakub ainult vaimuliku turvalisuse illusiooni. Tõeline vaimulik turvalisus tuleb osadusest Jumalaga. Kui me laseme Pühakirja sõnumil oma hinge sukelduda, muudab see meid rohkem Kristuse sarnaseks.