Lihtne palve

Aeg-ajalt olen ma kindel Jumala ligiolus, ma tunnen Jumala armastust, ma mõistan Jumala tahtmist minu jaoks. Ent muudel, pideva mure ja ärevuse aegadel, tunnen ma kaugust ja distantsi, ma olen kaugel Jumala valgusest ja juhtimisest. Kui ma sellistel aegadel palvetan, tunnen ma, nagu räägiksin seintega. Sellegipoolest palvetan ma igal õhtul koos oma kolmeteist- kümne-aastase pojaga. Mu poeg ei tee seda kuigi meelsasti, sest ta pidi ükskord valjusti paluma, aga me täname iga päev inimeste ja sündmuste eest, mille pärast me eriti tänulikud oleme. See on kena viis lõpetada päeva, tervitada ööd ja minna puhkama. Ühel õhtul tundus mulle, et mu elu läheb rööpaist välja. Ma olen üksikema. Ma olin töötu ja kaotamas lahingut isegi igapäevaste majapidamistöödega. Ma suutsin vaid öelda: “Aita!” Mu poeg oli vaimustuses, ta arvas, et “Aita!” oli imeline palve, lihtne ja asjakohane.

Niisiis palusin ma “Aita!” – oma ema eest, kellel on äge leukeemia, perekonna eest, kelle ansamblijuhist liige sai ootamatult ajurabanduse ja siis suri, oma palvekaaslase eest, kes paranes teisest põlveoperatsioonist. Kui ma palusin ühe sõna: “Aita!”, tõstis Jumal kõik koormad mu südamelt. Selleks ajaks, kui ma palve lõpetasin, tundsin, et olen taas Jumalaga ühendatud. Nagu laulik: “Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja tema vastas mulle” (Laul 120:1).