Esimese advendi pühapäev

Jõulud on minu jaoks konfliktsete emotsioonide aeg. Mu abikaasa suri kaks päeva pärast jõuluid ja isegi peale kõiki neid aastaid mäletan ma selgesti, mida ma haiglast koju tulles tundsin, meie aiapostidel vilkuvaid punaseid tulukesi, ust kaunistavat pärga, elutoas sädelevat jõulupuud vaadates. Mul on meeles, kuidas ma mõtlesin, et kõik need värvid, kogu see pidulikkus tundus mu elu kõige hullemal päeval sobimatu. Tol õhtul võtsin ma kõik kaunistused maha ja pakkisin ära. Ma ei ole iial saanud tagasi huvi jõulude ajal kodu kaunistada.

Teiselt poolt on jõulude tegelik tähendus saanud minu jaoks väga kalliks. See on päev, mil me tähistame Jeesuse, meie Issanda ja Päästja sündi. Minu osadus Kristusega on aja möödudes muutunud lähedasemaks ja lohutust pakkuvamaks ning ma olen hakanud uskuma tema tõotustesse. “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise” (Matteuse 11:28). “Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde” (Johannese 14:18).

Ma ei kaunista oma kodu tulede ja vanikutega ega ehi jõulupuud. Inimesed, kes mind ei tunne, võivad arvata, et ma ei tähista jõuluid, aga ma teen seda. Kingituste ja pidustuste asemel mõtisklen ma sel päeval kõigest, mida Jeesuse sünd mulle tähendab. Ma ei ole üksi. Ma ei ole kunagi üksi. See on jõulude kallihinnaline kingitus.