Jõulumantel

Detsembri keskel tuli kingitustekauplusesse, kus ma töötan, üks abielupaar. Neid aidates kiitsin ma ühtlasi naise ilusat mantlit. Me ajasime veel mõne minuti juttu ja siis jätkasid nad kingituste valimist. Õige pea astus mees, mantel käes, minu juurde ja palus seda selga proovida. Kui ma ütlesin, et ei saa seda teha, lausus ta: “See on teile! Rõõmsaid jõulupühi!” Ta surus mantli mu kätte ja paar lahkus kiiresti poest enne, kui ma sain teada nende nime ja isegi neid tänada.

See ebatavalise helduse kogemus pani mind mõtisklema Jumala päästekingile. Mantel oli kingitus. Ma ei olnud teinud midagi, et seda ära teenida. Jumal annab meile suurima kingi, pääste Jeesuse Kristuse kaudu, mida me ei suuda ära teenida. Samuti mõistsin ma, et samal viisil, nagu ma võtsin seljast oma vana mantli, et panna selga uus, võtame me endalt oma vana patuse olemuse, et asendada see Kristuse omaga.

Ma mõistsin uuesti, et tänu Kristusele saan ma minna elutormidesse kindlustundega nagu siis, kui ma lähen välja külma talveilma, teades, et uus mantel annab mulle sooja ja turvalisust.