Vabastav tegu

Mul kulus kaks aastat, et sisustada kodu, mis annaks mulle oma vanematest iseseisvuse. Jumal õnnistas mu abikaasat, last ja mind majaga. Me olime seal elanud ainult kolm nädalat, kui mu abikaasa soovis lahutust. Me palkasime advokaadi, kes aitas jagada meie väheseid asju, sealhulgas autot, mis oli mulle töö-tegemiseks vajalik. Ma nägin, et mu niigi tagasihoidlikud rahalised vahendid libisesid käest ja mult võeti minu ainus oluline vara. Ma tundsin, nagu hakkaksin uppuma.

Ma pidin minema vanemate juurde tagasi. Sinna naastes olin meeleheitel. Agoonias võtsin ma Piibli ja lehitsesin seda huupi. Ma lugesin Matteuse 5:41. Siis tundes, et just seda Jumal tahtiski, et ma oma olukorras abikaasaga teeksin, nutsin ma, kuni olin kurnatud.

Selle asemel, et kurta, et jään kõigest ilma, ütlesin ma järgmisel päeval oma endisele abikaasale: “Võta kõik. See on mu kingitus sinule.” Oma asjadest loobumine vabastas mind kannatustest ja ebaõiglusest. Ma tundsin rahu. Kuu aega peale seda vahejuhtumit loobus mu endine abikaasa kättemaksuihast ja tagastas kõik, mis ma olin talle andnud.

Ma ei unusta iial, mida Jumal minu heaks tegi. Palju aastaid on möödunud, aga ma elan ikka nii, et ei kogu endale asju. See hoiab mind endiselt vabana.